Tali tuli

Pärast pingviinide vaatlemist sõitsime Christchurchi, kus lootsime esialgsete plaanide kohaselt Horacioga hüvasti jätta, tööd leida ja mõnda toredasse hostelisse elama jääda. Paraku osutusid kõik hostelid jube kalliteks ja kuna Christchurch on paar aastat tagasi olnud maavärina tõttu praegusel ajal üldse natuke kurb ja masendav linn, otsustasime sealt ikkagi lahkuda ja kusagil mujal õnne otsida. 

Horaciot meil enam pole, oleme nüüd jalamehed. Loobusime seetõttu paljust kolast, mida seljas ei jäksa vedada. Tegime alles jäänud jahust, võist ja pakimaja õuntest kooki ning jagasime oma telgi, matid ja külmiku hostelikaaslastele laiali ja tundsime ennast tõeliste jõuluvanadena. Kõigil oli muidugi hirmus hea meel. Vaatamata hunnikule loobutud kraamile on meie kotid ikka veel kohutavalt rasked ja ääreni täis.

Christchurchist pidime välja sõitma kahe liinibussiga, kusjuures tüüpilise ülisõbraliku ja abivalmi uus-meremaalasena organiseeris esimese bussi juht meile sõidu järgmisega. Teise bussi sisse astudes ütles bussijuht rõõmsalt naeratades: “Welcome to the hitchhikers guide to galaxy!” Vaatasin seepeale bussi, kus istus ainult üks poiss, ilmselgelt hääletama minev backpacker, keset oma seljakottide hunnikut. Tunne oli tõesti, nagu oleks just kosmoselaeva astunud. Saime tolle poisiga muidugi kohe jutule. Tegu oli hollandlasega, kes oli Christchurchis kolm kuud kuskil lihavabrikus töötanud ja kes väitis, et bussijuht lubas meid hääletamiseks kõige paremas kohas maha panna. Seda ta ka tegi: ei läinud viit minutitki mööda, kui meid tee äärest juba peale korjati.

hjääletu

Christchurchist saime otse Kaikourasse. Sellise koha peal ei satu just tihti hääletama.

Kaikourast võttis meid peale vahva vanamees Blenheimist. Rääkis, et läheb oma kolmenädalast lapselast vaatama ja käskis meil elus kõik järgi proovida. Edasi Pictonisse viis meid keegi mees Uus-Meremaa õhujõududest, kelle naisel oli Pictonis hostel. Muidugi pani ta meid tolle hosteli ukse ees maha ja laskis oma naisel meid ära rääkida, et me sinna öömajale jääks. Kuna olime igasugusest suhtlemisest, istumisest ja sõitmisest kohutavalt väsinud ning ööseks pidime nagunii kuskile jääma, siis ei punninud me vastu ka. Kui too naine teada sai, et me Eestist pärit oleme, muutus ta õige elevaks ja ütles, et viib meid enne voodikoha ettenäitamist hoopis kööki. Mõtlesime, et kas nüüd ongi käes see hetk, kus kohtume mõne teise eestlasega!?

eesti lipp

Tegelikult näitas ta meile kaunist maali köögi seinal, kus oli Eesti lipp! Tuli välja, et selles hostelis oli suvel töötanud Eesti tüdruk, kes oli lausa anunud, et meie lipp sinna joonistataks. 🙂

Juuni algusega algas Uus-Meremaal ametlikult talv. Meid ootas sel päeval ees reis põhja-saarele. Tegime enne praamile minekut aega parajaks ning jalutasime natuke linna servas olevatel radadel.

1. juuni

1. juuni – esimene talve päev Pictonis.

queens view

Ilm oli soe ja õhk lõhnas magusalt virsikute järgi. Tegelikult oli tegu mingite okkaliste kollaste õitega põõsastega.

Mõnikord tuleb meile peale periood, kui tahaks suurest suhtlemisest aja maha võtta ja lihtsalt vaikselt omaette olla ja omi asju ajada. Just selline periood sattus olema Pictonisse jõudes. Paraku on viimased kaks päeva sattunud olema hoopis midagi vastupidist vaikusele ja inimestega mitte suhtlemisele. Näiteks enne praamisõitu terminali minnes istusime vaat, et meelega teistest seljakotiränduritest eemale, et juhuslikult keegi ei küsiks, kust me pärit oleme ja … kõike sellele järgnevat. Aga ikkagi, ei läinud palju aega mööda, kui meie juurde tuli Jeesus Itaaliast, kes oli näinud mind Evale patsi punumas. Nimelt oli tal mingi kellukesega nöörijupike, mida ta tahtis oma juustesse punuda.

pats

Laevas punusime kellukese pähe. Ja lõppude lõpuks veetsime kolm tundi jutustades, kohvitassidest salaja veini juues ja pähkleid nosides. Andrea lubas septembris Eestisse külla tulla.

welly

Kuna meie seljakotid ei sisaldanud Wellingtoni jõudes peale kahe sibula, küüslaugu, soola ja kohvipuru mitte midagi muud söödavat, läksime linna peale süüa otsima. Nautisime piduseks õhtuks valmistuvas linnamelus kebabi ja šokolaadi ekleeri ja läksime siis koju magama.

Wellingtonist sõitsime välja juba hommikul vara, et jõuaks ikka terve päeva vapralt hääletada. Waikaneas jõudsime tee ääres seista vaevalt 4 minutit, kui meid võttis peale üks vahva paarike. Tegu oli noore Moskvast pärit tüdruku ja tema Uus-Meremaa valitsuses töötava boyfriend’iga, kes oli vast kuskil 40 – 50 aastat vana. Kuna esmaspäeval on kuningannal sünnipäev, siis on see päev kiividel vaba ning seega on tegu pika nädalavahetusega. Ka see paarike oli ette võtnud reisi… teadmata sihtkohta. Nimelt viskasid nad enne igat suuremat teede ristumist kulli ja kirja ning otsustasid selle järgi, kuhu poole minna. Tänu õnnelikele juhustele sõitsime nendega lausa kaks tundi. Oleks võinud nendega terve päeva edasi seigelda, ent kuna meil oli soov õhtuks vähemalt Tauposse jõuda, otsustasime Bulls’i linnas oma teed minna.

Enne uuesti hääletama hakkamist tegime väikese kohvipausi. Kui jälle linnast välja kõndisime, jäi meie kõrval seisma auto, mille juht, saades teada, kuhu me suundume, meile küüti pakkus. Seekord oli tegu mehega, kes töötas allvee-ehitajana (on päevas mitu tundi vee all koos haide ja muude uudishimulike kaladega), kes oli parasjagu teel Aucklandi tööle ja kes otsis teele seltskonda. Tuli välja, et ta oli meid juba hommikul näinud, aga kuna läks järgmisesse linna juuksurisse, siis otsustas meid peale võtta, kui peaks meid uuesti nägema. Ja nägigi! Saime temaga terve tee Tauposse, sõime koos lõunat ja jõime õltsi. Seltsis ikka segasem ja aeg läheb ka kiiremini.

02.06.2013 Bulls-Taupo

Uus-Meremaa… Drinking and driving. Seaduse järgi võivad mehed juua kolm õlut ja naised kaks. Lihtsalt pidime sellest pilti tegema!

Advertisements

One thought on “Tali tuli

  1. mina juhtusin seal olles nägema ühte telesaadet, kus meestele ja naistele õlut joodeti ning siis autosõitu simuleerivasse masinase juhtima pandi. sõidutulemused olid muidugi katastroofilised, aga seaduslikult võisid nad kõik sõita. keskmine mees võis juua 5-6 õlut ja karastatum isegi 8! keeldusin ise alguses kategooriliselt autosse istuma, kui olin enne just autojuhiga pudeleid tühjendanud, aga näed, kõik nad on elus seal! väga naljakas ja neile vastupidiselt ju uskumatu – üksainus õlu ei tee veel ju midagi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s