Põhjas soojas

Töö saime jälle nii, nagu Uus-Meremaal ikka asjad käivad. Surfasime backpackerboard’i töökuulutuste veebileheküljel ja leidsime pakkumise, mis tundus täitsa okei. Asukohaks oli Northlandis asuv linn Warkworth (kuna me polnud veel Northlandi sattunud, sobis asukoht ideaalselt). Otustasime kuulutajale sõnumi saata, arvates, et nagunii vastust ei tule või siis tuleb midagi negatiivset. Ei läinud palju aega mööda, kui vastus tuligi – tööandja tahtis teada, kust me pärit oleme. Vastasime siis, et Eestist, lootmata ikka veel mingit tööd saada. Mõne aja pärast tuli uus sõnum: „Kas teil auto on?“ See on siin maal üsna saatuslik küsimus. Tavaliselt öeldakse kohe ära, et tööd ei saa, kui autot pole. Tihtipeale on kasulik luisata, et transpordivahend on olemas, midagi mõtleb tavaliselt kohapeal ikka välja. Ilmselt viitsimatusest mingeid sõjaplaane välja mõelda, otsustasime seekord ausad olla ja mõtlesime, et saab, mis saab (ehk tõenäoliselt tööd ei saa). Vastasime, et autot meil ei ole.

Üks kindel plaan oli meil Triinu ja Maarja külaskäigu jooksul tekkinud – lahkuda Mount Maunganuilt nii kiiresti kui võimalik (ja minna tõenäoliselt ikkagi Northlandi poole). Istusime oma prantsuse korteris ja tegime bussi väljumiseni aega parajaks. Niiviisi mitte midagi tehes saime äkki rõõmusõnumi, mis teatas, et töö on meie. Väga hea uudis. Ja mis veel toredam, me ei pidanud alustama järgmisel päeval kell 7.30, vaid meile anti lausa mitu päeva aega, et kohale jõuda. Olime otsustanud Mounti üldse mitte ühekski ööks enam jääda ning sõitsime seetõttu õhtul Mountist 30 km kaugusele Katikatisse, et sealt hommikul hääletama hakata.

Hääletamine oli taaskord äärmiselt lihtne. Jõudsime Aucklandi vähem, kui kolme tunniga (isegi oma autoga sõites ei jõua sinna nii kiiresti). Kuna aega oli, jäime ööseks suurlinna. Saime kokku Mehhiko sõbranna Alexiga. Andsime talle oma priimuse, gaasi ja potid (väga oluline, kuna see tähendas rohkem ruumi meie kottides) ja siis tegime väikese õlle. Kuna ühtegi odavat kohta ei õnnestunud leida, siis piirdusimegi sel õhtul ühe pudeliga ja läksime pärast seda magama.

27.06.2013 Auckland

Suurlinn.


Hommikune buss viis meid Aucklandist otse Warkworthi. Tegu on üllatavalt suure linnaga (mingi Paide suurune äkki), olime oodanud midagi hoopis väiksemat. Bussijaama tuldi meile vastu. Pidime ootama pool tundi, mistõttu tekkis tunne, et meile kas ei tulda vastu või siis viiakse meid linnast kuskile kaugemale. Auto siiski tuli.. juhiks oli Ray, kes on ühtlasi ka meie hosteli omanik. Ray viis meid esimese asjana New Worldi supermarketi ette ja käskis nädalajagu süüa osta. Päris raske oli paugu pealt välja mõelda, mida me terve nädala sööme, aga hakkama saime vist. 

29.03.2013 Leigh walks (2)

Leigh.

Ray sõidutas meid Warkworthist 20 km kaugusele külasse nimega Whangateau. Siin on umbestäpselt 15 maja ja baar. Ümberringi on meri, mets ja mäed. Lähim internet ja pood on Warkworthis, kuhu saab näiteks häälega. Aga meile meedib, pole kuhugi raha kulutada! (või vähemalt algul arvasime nii).

29.06.2013 Leigh walks (16)

Väike vaade teel Ti Pointi. Ilus talv.

Elame koos umbes kümne aasialasega, pluss teine kümme elab kõrvalmajas. Kõik nad korjavad mandarine. Kuna kaks tükki otsustasid töö pooleli jätta ja lahkuda, kutsuti meid järgmisel õhtul lahkumisele pühendatud õhtusöögile, kuhu igaüks pidi miskit kaasa tegema. Probleem! Meil olid kapis ainult juurikad, millest oli kavas ühepajatoitu teha. Ja pood on kaugel. Järgmisel päeval jalutasime lähimasse suuremasse külasse, mis asub 5 km kaugusel. Lootsime sealt leida poe.. leidsime ka, aga tuli välja, et see oli ikka väga, väga kallis. Ostsime jäätist, kuna ilm oli täpselt selline mõnus ja suvine, et me pidime jäätist ostma. Kogusime natuke mõtteid ja hääletasime lõpuks Warkworthi. Muidugi võttis esimene möödasõitev auto meid peale ja viskas linna ära. Saime kõik õhtusöögiks vajalikud asjad kätte ja tulime tagasi. Õhtune pidu oli vahva.. meie ja 20 aasialast.

29.06.2013 Leigh walks (4)

Pelmeenitegu.

Esmaspäeval oli esimene tööpäev. Teadsime, et keegi tuleb ja võtab meid hosteli eest kell 7.30 peale. Ootasime, mis me ootasime, aga lõpuks tuli Heather ja viis meid tööle. Kusjuures meile makstakse seekord ka töölesõidule kuluva aja eest palka, mis on muidugi väga tore. Töö ise kujutab endast võsa rohimist mägisel maastikul. Tegelikult võiks öelda, et oleme Evaga lõpuks sattunud mõnes mõttes erialase töö peale. Too võsa on istutatud mägede vahele loodusliku taimestiku taastamise eesmärgiga. Meie ülesanne on võssa kasvanud taimede ümbert neid lämmatav hein eemaldada. Esimene päev oli väga tore. Ilm oli imeline ja vaated veel imelisemad. Lõpmatuseni lainetavad helerohelised künkad ja taamal sillerdav ookean. Pärast lõunapausi jalutasid meie tööpõllul paabulinnud, täitsa metsikud. Uhkete kirevate sabadega ja puha. 

eva tööl

Mõnikord istutame lilli.

põld

Muidu rügame siin põllal.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s